| Mitte ei mõika... Hakkan mina reisupilte üles laadima ja siis ütleb Xanga mulle, et kuu limiit on täis... Ma jõudsin omadega alles kolmandiku reisi peale... Mida ma siis nüüd peale hakkan??? No kurat ma ei või. Muidu on ikka niiiiiiiiii hea kodus olla. Ilm ei kannata teil siin küll mingisugust kriitikat, aga küll on tore saada kraanivett juua, mitte muretseda selle pärast, et kogemata midagi räpaste näppudega suhu ei pane, keegi ei haise, keegi ei näpista, teed on imeliselt head, oma voodi on ikka üle kõige ja söök on ka mokka mööda... Uhh... Aga no kui kuu limiit on täis, olgu siis pealegi. Ma siis kirjutan ainult pool reisi ära, katsun krediiti juurde saada ja nende arvelt limiiti suurendada... Kui see ka ei õnnestu, noh, siis ma Egiptusest tulengi novembrikuus juba tagasi... Eks siis näitan järgmisi pilte. Ühesõnaga, läksime Etioopia Õhuga. Stokis passisime jõle kaua, me pidime ju pagasi välja võtma ja kuna meil oli mingi 7 tundi aega, siis ei saanud kohe uut tšekinni ka ära teha, nii et me pidime kõik selle aja oma kompsude otsas passima. Jõle tüütu oli... Etioopia Õhk oli täitsa OK lennufirma... Kuulu järgi Aafrika parim. Euroopa mõistes oli nati loks, aga üleüldises plaanis - ta lendas siiski. Vahemaandumine oli ainult tüütu - selle ajal keegi ju magada ei lasknud ja kole palju rahvast tuli ka peale, nii et kohe kitsaks läks. Aga noh, see selleks. Kohale jõudsime kell 8 hommikul. Mina mõtlesin, et hakkame kohe linnast välja kimama, aga siis viidi meid vastuvõtjate peakorterisse, kus meile tehti kohvitseremoonia (hirmus kolejubehea kohvi on kõikjal Etioopias... mõni ime kah, kui kohvi sealtmaalt Kahve provintsist pärit on). Kontor oli päris kena, see rahustas mind natukene selles osas, mis meid ees ootama hakkab. Seal oli veel isegi moblal levi, muidu oli nii, et kohe, kui Addise keskusest välja saime, surid me telefonid ära - kellel näitas, et levi on, aga mobla lihtsalt ei töötanud, kellel ütles, et levi pole, kellel läks telefon täitsa hulluks ja äratas näiteks keset päeva, kui oleks pidanud hommikul äratama... Lõpuks lõpetasime me üldse telefonide laadimise ära, sest elekter oli niigi defitsiit - pigem oli tarvis fotokaid laadida. Päris hea oli olla kaks nädalat ilma telefonita... Kõige esimesed muljed Etioopiast... Kõigepealt üllatas mind see, kui roheline see on. Kõik... kõik on roheline ja puhas. Mäed on ilusad ja kaunid, mitte mingit prügi ei ole, kõik läheb taaskasutusse. 95% riigist tegeleb naturaalmajandusega. Autokummidest tehakse sandaalid, kui need on läbi kulunud. Veepudelid on nii suur defitsiit, et kerjused kerjavad spetsiaalselt plastpudeleid tee ääres. Mitte ühtegi kilekotti ega paberit kuskil ei vedelenud, kõik kasutatakse viimseni ära. Majad on oksaraagudest, mudaga kaetud ja õlgkatusega. Köied on rohust punutud. Riided kantakse sõna otseses mõttes ribadeks, nii et loodus jääb ilusaks ja puhtaks. Siis üllatas mind see, et kõik kõnnivad kogu aeg. Etiooplane kõnnib iga päev vabalt mingi 20 km maha. Hommikul võtab naine suure haokoorma selga ja hakkab turule kõndima... 13km sinna, 13 tagasi. Kooli vantsivad lapsed tihti 15-20 km (üks ots). Haiglad on veel kaugemal - kui keegi haigeks jääb, võtavad külamehed ta kanderaamiga selga ja astuvad mõnikord 2 ööpäeva haigla poole - hea, kui haige eluga kohale jõuab. Maanteed on inimesi täis, kõik kõnnivad. Mõni kõnnib loomakarjaga (Etioopia on Aafrikas kariloomade hulgalt nr 1), mõni lastekarjaga, mõni lihtsalt hiigelsuure ja tohutu raske heina-, hao-, toidu- või muu koormaga. Sellist juhtu, et maantee tühi oleks ja pissile saaks põõsasse minna, tuli harva ette. Autosid sõidab muidugi harva, kui mõni õnnetu auto üritaski mööda teed tulla, siis oli selle kiirus paratamatult pidevalt umbes 20km/h, sest kogu tee oli jalakäijate poolt (nii kahe- kui neljajalgsete marssijate poolt) hõivatud. Ja kui me leidsimegi mõne hüljatud teelõigu, kus põõsasse karata, siis neil pärdikutel on ju hirmus hea kuulmine, kui nad kuulsid, et kuskil läheduses auto seisma jäi, tõusis igast neljakaarest suur tolmupilv ja poole minutiga oli kohale lidunud umbes tosinajagu murjameid. Me selle ajaga ei jõudnud veel põõsa tahagi, kui juba samas põõsast, mille peale me pissida tahtsime, mõni jõmpsikas nina välja pistis. 
Teed olid paremad, kui ma arvanud olin. Praegu käib neil igal pool hull teedeehitus ka... Kõikide olemasolevate teede kõrval oli juba asfaldist maantee alus valmis tehtud. Paari-kolme aasta pärast on igal pool asfalt juba... Ühest küljest kurb, sest praegu kaitseb neid hõime oma kultuuri kaotamise eest just see, et sinna keegi naljalt minna ei viitsi. Kui valged hakkavad edasi-tagasi kimama ja sõeluma, ei jää neist seal enam palju järgi. Mul on hea meel, et praegu sai esimest korda ära käidud. Maksimaalselt viie aasta pärast on kõik seal kindlasti juba tundmatuseni muutunud. Praegu oli veel põnevust... Näiteks kui me läksime, sõitsime üle kuivade jõesängide. Sama teed mööda tagasi tulles oli vahepeal vihma sadanud ja neis möllas mässav sogane vesi, kosedki olid tee äärde tekkinud. 
Või mägiteed mööda sõites jäi meile ette vihma tõttu libedaks muutunud teel otsapidi kuristikku vajunud buss. Oleks ta meeter kaugemal teelt välja vajunud, oleks ta mäest alla sadanud. Kuna teisel pool tee ääres oli kivihunnik, siis meil oli tükk tegu, et sealt ümber bussi pääsed - lõpuks asusid me autojuhid Million ja Zerihun koos abivalmite möödakäijatega kiva laiali loopima... 
Esimese päeva muljetest veel niipalju, et esimene lõuna jääb ka hästi meelde... Kõigepealt juba enne sööma hakkamist oli ühel mu reisilistest kõht lahti, nii et vetsust kostis täiesti eksimatuid hääli... Ja siis toodi lauale toores hakkliha, väga krehvtine ja õline tebs ja seesama injera leib, mis on tehtud tundmatust teraviljast, maitseb hapu ja näeb välja nagu kasutatud nõudepesulapp. Edaspidi saime me oma koka, kes meile natukene eurooplasele suupärasemat toitu tegi - kõik oli väga hea ja süüa sai hullunult. Nüüd tuleb dieeti hakata pidama. Kaks mu grupi oma tegid küll sellegipoolest söögi pärast draamat - nende meelest oleks pidanud ikka kohe vist seitsmekäigulist sööki pakutama kuskil maailma ühes vaesemas riigis selle kõige pärapõrgumas otsas akaatsiapuu all... Kui me lõpuks hotelli jõudsime, olime muidugi kapsad. Terve öö oli ju lennukis vahele jäänud ja pikk maa tuldud... Mina olin kohutavalt pettunud, et mu toas ei olnudki sääsevõrku. Sääski oli küll ja olgugi, et mina Malaronet sõin, mis ideeliselt peaks 98%-se kaitse andma, on sääsevõrgu all magamine ka omamoodi äge ja eksootiline kogemus ju. Noh, aga järgmisel päeval pakuti võimalust tuba parema vastu vahetada, nad sel esimesel ööl olid lihtsalt pilgeni täis olnud, nii et siis sain ma oma sääsevõrguga voodi kätte ka. 
Esimesele hommikusöögile suundudes avastasime, et restorani aknast vahib sisse paavian: 
Neid oli seal palju, sest hotelli restoranist ära visatud söögijäägid olid mäenõlvakul kõigile kättesaadavad ja boss siis istus pisut eemal ja jälgis, kes tohib sööma minna. 
Igatahes, meie esimene asi oli minna Nech Sari rahvusparki. See oli see koht, kuhu me ei saanud autodega sõita, sest maa oli tüma, nii et me siis sõitsime paatidega üle Chamo järve ja läksime jala. Chamo järvel pidime jõehobusid, krokodille ja veelinde ka imetlema... Neid oli seal nagu muda. Ja nii suuri krokusid pole ma veel näinud... 
Rahvusparki hakkasime jala astuma. Ma küll mõtlesin, et kui mu jalg selle retke vastu peab, on hästi... Pidaski. Mitu korda isegi koperdasin ja ikka pidas vastu. Küll mul oli hea meel. Nech Sar muide tähendab valget rohtu ja kõik oligi valge... Päike oli lihtsalt nii ere, et tumedat filtrit oleks heade piltide tarbeks vaja läinud. Ma mõne pildi tegin läbi päikeseprillide ka prooviks, aga muidu on selline suhteliselt ühtlane hele kõik  ... 
Samal õhtul käisime Dorzede juures mägedes ka, aga kuigi nende küla oli ainus, kus oli selline näidiselamine valmis tehtud, kus sai niisama tasuta ja lihtsalt pilti teha, siis seal hakkas vihma sadama ja pimedaks ka läks, nii et neist ei saanud ma ühtegi toredat pilti. Ehk pärast mõne reisilise käest saan... Päriselt selliseid hõime, kellest ma hakkasin pilte tegema, hakkasime nägema järgmisel päeval. Kõige esimesed olid Tsemaid. Takkajärge meenutades olid nemad üsna kultuursed ja mitte väga pealetükkivad, aga sellegipoolest ehmatasid nad meid kangeks. Kõik need pärdikud ju kohe liduvad kohale, kui mõni valge sinna jõuab, nad kädistavad ja karjuvad, iga näpu otsa haagib end mõni murjamijõnglane, kõik nad haisevad ja on ülenisti rokased, kuigi nad kogu aeg sind näperdavad ja sikutavad, käest-jalast-juustest tirivad (kõik mu riided on nüüd praktiliselt tumepruuni karva) ja kõik karjuvad kas birr-birr-birr, foto-foto-foto või karamello-karamello-karamello... Pärast me hakkasime sellega ära harjuma, aga kuna alguses oli see kergelt šokeeriv, siis tegin ma esimestes hõimudes väga vähe pilti. Imelik ka tundus, sest kõikidele, kellest pilti tahta teha, tuli raha anda... nii paar birri täiskasvanu ja 1 birr lapsele. Ja lihtsalt imelik oli niimoodi näpuga näidata, et juu, footoo, uann birr, oookeii? Sellele järgnes tavaliselt tunglemine, sest kõik tahtsid ikka pildile ronida ja ise ka birri saada... Siis tuli kakskümmend minutit kõiki muid pärdikuid selle ühe väljavalitu kõrvalt ära ajada ja... oh, kui väsitav see oli  . Sellest tulenevalt on mul Tsemai rahva esindajatest ainus kena pilt selline: 
Seda ma juba ütlesin, et teed olid paksult kõndijaid täis. Noh, lisaks kõndijatele oli teede ääres triljon jõnglast, kes olid end kas täis maalinud või tegid midagi (enamasti tantsisid või hüppasid paar sammu, siis tõstsid nimetissõrme üles ja jooksid autole järgi, et anna nüüd birr) ja lootsid, et turistide auto kinni peab ja neile raha annab. Mõned olid huvitavad ja me pidasimegi kinni, näiteks siin demonstreerisid Benna noorukid, kuidas nemad oma vibu lasevad. Aga me saime õite ruttu aru, et neid tee ääres kargajaid on rohkem, kui meil üleüldse kokku raha võiks olla, nii et enamasti me piirdusime lihtsalt neile lehvitamisega. Kurb oli see, et kui valged harjutavad nad niimoodi kerjama, siis nad täiskasvanuna ka ju veel jooksevad autodel sabas... Täiskasvanuna ei anna keegi neile enam midagi, armsale pisikesele jõnglasele veel karamellot ikka annad. Aga igatahes mõistsime me, miks etiooplased nii kõvad kesk- ja pikamaajooksjad on . 
Kämpingud olid jummalast OK. Hästi ilusa koha peal, täiesti uue ja terve ja korraliku varustusega (meid vastu võttev firma oli hoolitsenud isegi selle eest, et magamiskotid enne meile andmist olid keemiliselt puhastatud ja uued, me pidime need ühest kämpingust teise endaga kaasa võtma, et ikka saaksime enda omades magada ja puha). Tore oli see ka, et jõnglased ei tohtinud kämpingu territooriumile tulla ja me telkidel oli valve ka peal, nii et täiesti turvaliselt võis asju sinna jätta. Üleüldse, kõik kirjutasid, et Etioopias varastatakse kõik ära - mina ei tea, kus kõik need ülejäänud inimesed käinud on, täiesti üdini turvatunnet pakkuv maa on see. Üks reisiline mul näiteks tuli vanade riietega ja kui need mustaks said, jättis hotelli maha... mitut puhku joosti meile autodele järele, et kuulge, keegi jättis päikseprillid, püksid vms maha... Automaatidega puu all passivaid teeröövleid ei kujutaks ka kohe üldse ette. Ainus teeröövel, keda me kohtasime, oli üks paavianiisand, kes kogu oma suguvõsa tee peale ja tee äärde rivistas ning ise keset teed tähtsa näoga ootas, et talle saia või muud suupärast anda. Kui ta midagi sai, lasi auto mööda, muidu pidavat kargama auto kapotile ja väga tigedalt midagi hamba alla nõudma. Ma tegin temast pilti ka, aga see tuleb alles reisi lõpus ja sinnani ma oma piltide üleslaadimisega veel ei jõudnud... Igatahes, järgmisel päeval läksime meie sinna kõige kurikuulsamate hõimude juurde - Mursisid vaatama. Nende kohta räägiti, et nad on kõik hästi sellised ülbed ja agressiivsed ja kurjad ja koledad, elasid nad ka kaaaaaaaaaaugel Mago rahvuspargi südames. Noh, hoiatati, et võtke kõik ehted kaelast ja puha, et nemad ei tunne eraomandi mõistet ja nemad kohe võtavad ära. Mina siis panin mõned klaashelmed käe peale, et teen mõnega vahetuskaupa - helmed pildi vastu. Ja täiesti unustamatu seik järgnes... juba autost välja astudes ründas mind mingi üüratu mitmekümnepealine neegrikari, kes kõik hakkasid mu kätt sikutama, helmeid näppima ja tirima, nad oleks mu peaaegu jalust maha jooksnud ja siis hakkasid nad kõik helmeid venitades kisama foto-foto-foto-foto. Ma ei saanud rääkidagi mitte, nad lõugasid nii kõrvulukustavalt. Külavanem peksis neid kepiga laiali, meie autojuht ja Yonas üritasid mind mõistlikkuse piires varjata ja kaitsta, aga lõpuks päädis asi sellega, et ma andsin need helmed Yonase taskusse meie seal külas viibimise ajaks, sest ma enam ei suutnud. Kahe ilusa tüdrukuga tegin küll prooviks kaupa, et teen neist pilti ja pakun helmeid vastu, loomulikult olid nad nõus ka sellega, aga nii kui ma hakkasin neile kummalegi ühte helmekäevõru andma, tormas jälle meie vahele sedakorda umbes kahekümnepealine murjamikari, kes kõik tahtsid neid endale napsata, ja lõpuks andsin ma need kaks helmest mingile vanaätile, kes lubas need tüdrukutele üle anda, ning ise pugesin auto juurde peitu. Vähemalt ma sain selja vastu autot toetada, nii et mind rünnati ja näpiti ainult kolmest küljest . [Seejuures see kahest tüdrukust tehtud pilt ei kukkunud eriti hästi välja, nii et seda ma siia ei pane. Paar tükki tegin auto juures, kus oli väiksem tunglemine ja kus mul autojuhtide abiga õnnestus paar naist välja valida ja neist ise surma saamata pilt ära teha] 
Ühesõnaga, et Mursidest jäi mulle väga hirmus mulje. Ja need huuleplaadid... need on jõle rasked. Ma ühe ostsin ka, kümme birri . Põletamata savist on need tehtud ja need on tõesti jõledad... Kõlakad räägivad, et nad venitavad oma huuled sellepärast selliseks, et orjapüüdjad neid ei tahaks, sest naised on nii koledad. Edasi pidime me minema Mago rahvusparki tiirutama ja loomi otsima, aga kuna mitu päeva oli sadanud, oli maa nii tüma, et eelmisel õhtul oli 4 autot sinna kinni jäänud ja turistid olid hommikupoole ööd sealt lõpuks välja pääsenud. Seetõttu jätsime me päris põõsastesse pugemata. Tee peal nägime elevandijälgi ja -sõnnikut (mis pidi olema väga haruldane, sest elevante on seal vähe), igasuguseid sõralisi ja portsu linde ning ülejäänu asendasime sellega, et käisime piirkonna vastasutatud antropoloogiamuuseumis. Ei maksa öeldagi, et ega seal eriti eksponaate polnud, aga noh, vähemalt algus on neil asjale tehtud. Muuseumi juures kõige toredam oli hoopis see, et seal ees kasvasid täitsa peenras amarüllised: 
Neid oli seal üldse palju, mõnes kohas oli neid kohe nii paksult, et aednik lõikas neid sülega maha ja muudkui pani restoranis kõikide laudade peale 3-4 õit... Meil kasvata nagu hingeõnnistust ja siis tuleb ka üle aasta õis... Uhh, kadedaks teeb kohe. Noh, ja siis jalutasime niisama Jinka linnakeses ringi, käisime kohalikul turul, tegime pilte ja ootasime õhtusööki, pärast mida tegime kohvitseremoonia ja lihtsalt nautisime. 
(külatänav) 
(Üks moekamaid ja paremini varustatumaid kauplusi linnas) 
(nii kui käima õpib, pannakse kohe küttematerjali kokku otsima - mis ta muidu tatsab)
Järgmisel päeval sõitsime järgmisesse kämpingusse edasi, kus me ka siis mitu ööd olime. See asus Hamerite maadel, aga sealt me tegime väljasõite teiste hõimude juurde ka. Hamerid olid hästi sõbralik rahvas ja nendega oli meil päris palju kokkupuuteid. Nemad on kõik selliste kenade soengutega - üleüldse soengud pidid tihtipeale olema ainsad asjad, mille järgi hõimusid üksteisest eristada on võimalik. Noh, Hamerid teevad oma soenguid nii, et panevad mötsaki pähe punast savi ja siis hakkavad juuksesalke käte vahel kiiresti rullima. Meiega koos oli seda kanti avastamas üks Läti grupp, nende giid ütles, et tema ükskord lasi endale sellise soengu teha, aga et pärast tuleb pea nulliga paljaks ajada... mul nimelt tekkis huvi soengut proovida. Meil kaks naist grupist lasid oma pead paar päeva varem lihtsalt afropatsideks punuda, et jääks ära mure, kuidas ja millega pead pesta. Niimoodi tehti: 
Ja niimoodi nägid Hamerid välja: 
Alustuseks käisime suurel Hamerite turul, mis koosnes kahest osast - turistidele müüdava kraami osast ja ülejäänud turust, kus kohalikud oma kraami vahetasid. 
Turul üldiselt käivad eelkõige naised. Üleüldse naised teevad kogu tööd - kantseldavad lapsi, ehitavad ja remondivad maju, veavad hagu, teevad süüa, käivad põllul ja turul... Mehed käivad alati kaks kätt kõrval või istuvad küla keskel ühishoones ja joovad õlut. Naised käivad seevastu hiigelsuurte haokoormate, heinasaadide ja lastehunnikuga... Mina mõtlesin alguses, et mis see hagu siis ära pole tarida, et kuiv puu on kerge... Aga kui ma ikka seda koormat proovisin, jõudsin maast kergitada heal juhul 10 cm. Kõrval seisis neegritädi, ajas teisega juttu, koorem seljas, nii et polnud asigi... Aga noh, meenutades raskusi, mida ma vanasti kangitrenni aegu vabalt rinnale rebisin, tuleb öelda, et vähemalt 65-70 kilo kaalub see koorem küll. Teised meie omad (isegi mu reisilistest kõige noorem ja turskem tädi) ei jaksanud seda liigatadagi - alguses vaatasin, et teeb lolli, aga siis hakkasin ise katsuma ja no tõesti - kerkis vaksa jagu ja rohkem ei suutnud ka mina seda tõsta... Au ja kiitus neegritädidele... Ja kus nad meie tulutute katsete üle irvitasid . 
Selle päeva õhtul kerkis ette vapustav võimalus. Hameritel on nii, et kui poiss tahab abielluda, tuleb tal läbi teha meheks saamise riitus. Nimelt tuuakse kohale hulk härgasid, rivistatakse need üles ja poiss peab 4 x edasi-tagasi üle rivis seisvate härgade jooksma. Noh, vot, see õhtu oligi parajasti ühes külas see asi toimumas ja meie Miljon leidis, et me võiks vaatama minna seda. Sellest minekust tõusis üks suur pahandus muidugi, sest see oli täiesti programmiväline võimalus ja küsiti selle eest 200 krooni. Alguses muidugi tahtsid meie omad niisama minna ja polnud nõus maksma, millele järgnes paras segadus, mis küll lõpuks lahenes, ent pisut halva meki suhu jättis. Aga no see selleks... Just enne seda riitust oli mul suur abi sellest päikesepatareist, sest kui teistel enamasti akud õhtuks juba tühjad olid, siis mina sain päeval oma kaamera aku autos täis laadida ja seal tseremoonial lõputult pildistada. Seal nimelt olid kõik murjamid oma asjadega nii ametis, et ei tõrkunud pildistamise vastu, lisaks oli meil piiramatu pildistamise õigus... Aga kuna mu Xanga kuulutab, et piltide limiit on täis, siis praegu saate tseremooniast ainult ühe tädi pildi ja kõik ülejäänud tulevad kunagi postituses Etioopia II... 
Aa, üks väike videojupp on mul ka sellest riitusest... See on suhteliselt algus, naised tantsivad ringis ja ärritavad mehi, et need neid peksma tuleksid. Mehed siis tulevad vitsadega ja peksavad meheks saava poisi naissugulasi, et need endale selja peale hirmus koledad armid saaksid, et kunagi, kui poisil on oma pere, siis vanad sugulased saaks tema juurde minna ja öelda, et näed, meie saime sinu eest arme, sina nüüd pead meid aitama. Siin videos pole küll peksmist, aga nad enne tantsisid ja laulsid ja ärritasid mehi ja tegid seda väga ürgselt, väga rütmikalt ja hullult äge oli vaadata seda...
|
